Hiinlased istuvad künkal, nosivad riisipirukat ja ootavad... ja ootavad, kelle laip neist mööda ujub. Kas läänemaailma räsitud korp või venelaste näsitud rümp.
Pole välistatud, et hiinlased jõuavad esimese neist ulpijatest ära oodata.
Kindel on see, et Putini hingeõhk sulatas üles jää ida-lääne vastaseisu asjus. Venemaa asus Putini juhtimisel pidama ristisõda ning see oli pikk plaan, mis võibki edukaks osutuda.
Konservatiivse Harjumaa arvates on lõplik võitja siiski Hiina.
Aga Putini Venemaast rääkides on paslik meenutada, et Putin on aastaid järjekindlalt töötanud Venemaa geopoliitilise positsiooni tugevdamise nimel. Rakendanud selle nimel räigelt küünilisse rakkesse kogu nõukogudeagse propagandamasina ja Venemaa kohmaka sõjatööstuse.
Sisemaiselt alates võimuletulekust kuid maailma ees juba 2007. aastal jutlustas ta julgelt Venemaa ümberpiiramisest vaenlaste poolt. Müncheni julgeolekukonverentsil kritiseeris ta NATO laienemist ja USA domineerimist maailmapoliitikas.
Nii klaarus Putinil aastast-aastasse pikk plaan, kuidas maksta lääneriikidele kätte nõukogude impeeriumi kokkukukkumise eest. Seetõttu pole imestamist väärt see, et ka täna sõdivad vene z-ombisõdalased reaalselt Ukrainaski nõukogude aegsete punalippude all, millel kujutatud viisnurk sirbi ja vasaraga. See on putinlaste jaoks kättemaksuplagu ning võidulipp.
Venemaa on sellest ajast alates sekkunud mitmetesse konfliktidesse, sealhulgas sisemaiselt Tšetšeenias, aga ka Georgias, Süürias ja Ukrainas...
Lääs on püüdnud Venemaad isoleerida sanktsioonide ja diplomaatilise surve kaudu. Aga uimane ja bürokraatlik, liberaalset võimu teostav läänekogukonnal, kelle jaoks ilmselt palju olulisemad on olnud võukpoliitika (woke), sotsiaalsed (sotsialistlikud?) ühiskonnastruktuurid ja "inimtekkeline" kliimasoojenemine, ei olnud piisavalt tugevaid prille vananenud silmade ees, et näha tegelikkuse kasvavat kohutavust. Läänemaailma silmad olid vales kohas ja vaatasid valesid asju.
Wall Street Journal kirjutab täna, et see oli Putini pikk plaan, mis võib olla edukas.
Samal ajal on Venemaa tugevdanud suhteid Hiina, Iraani ja teiste läänevastaste riikidega. Hoolimata sõjast Ukrainas ja lääneriikide vastuseisust on Venemaa suutnud oma majandust ja sõjalist võimekust säilitada vajalikul tasemel, et sundida lõpuks läänt alla andma.
Putin on kasutanud pikaajalist strateegiat, et nihutada geopoliitilist tasakaalu Venemaa kasuks. Venemaa pikaajaline vastasseis Läänega ei ole lõppenud, kuid Putinil on praegu rohkem strateegilisi edusamme kui varem.
Päevakajalisi sündmusi arvesse võtvalt tuleb seda tunnistada.
Tugevamad kaardid on hetkel rašistist diktaatori käes.
Kas lääneriikidel ka midagi varrukas varuks on?
Eks näi.
Alati tuleb loota paremat ja olla optimistlik!
Paul Puustusmaa
Paul Puustusmaa
Artikkel ilmus esmalt näoraamatus 05.03.25